Soome IRC MV-ga said olulised võistlused selleks aastaks läbi. Purjetatud on päris kõvasti. Premiumi võistluste lisaks veel Mtachid ja kliendisõidud nii, et 5-6 päeva nädalas vee peal oldud.
Soomest tulles tegimegi Laulukaga plaani, et nüüd puhkama purjetamisest ja lähme nädalavahetusel Saaremaale või kuhugi surfama. Teadupärast seilata võib aga surfama peab!
Nädalavahetusel oli aga Premiumi kalendris Helsinki Tallinn Race. Kuna tegemist oli nö kommerts sõiduga kus laevas kolme meeskonnaliikme lisaks 8 võistluse nimisponsori külalist siis ei saanud osavõttu liiga võistluslikult suhtuda. Katsusime leida 3 meest, kes selle töö ära teeks aga peale tihedat purjetamist oli kollektiivne vastus suht ühemõtteliselt ei. Ei jäänudki muud üle kui jälle koos Laulukaga minna kuid õnneks ütles neljapäeval ka Jaan, kes põhimõtteliselt ei võistle, et ta tuleks kaasa.
Seega oli Team koos ja sõitsime reede hommikul kell üheksa Talinnast välja. Ülesõidul osales Tiit Haagma koos ühe Morgani nimeise kapteniga. Tuult polnud ja kõdistasime 6 tundi mootoriga minna. Päike paistis ja jutt jätkus kauemaks. Ei pea vist mainima, et Morganil oli nii mõnigi sõna sekke öelda. Helsinkit ta silmad siisiki veel nägid…
Premiumi võidukasse meeskonda kuulusid HTR Mandatum Life esindajad, kes nõudisd kohe laeva tulles võitu ja olid selle nimel valmis kuus ja pool tundi kannatlikult kallutama ning valjut alkohooli poliitikat taluma.
Korraldajate külaliste sõidutamisel osaleis veel ka Olympic ja Ladybird. Viimane oli juba eelmine õhtu HSKsse läinud ja teatas, et seal on kohti. Sõitsimegi HSKsse sisse ja hakkasime Ladybirdi kõrvale parkima kui mingi rooosas särgis põlvini ulatuvate vuntsidega pede kaile tormas jai seal kahe meetri kõrgusele õhku põrgates meid sõna otseses mõttes sinna samusesse saatis.
Sellisest vastuvõtust jäi karp täitsa lahti. Üritasime veel tahapoole, kus sel pärval paadi näitus oli parkida aga vana tormas ka sinna vastu nii, et suu vahutas ja vahutordid sorakil vuntside külejes rippuisdi ning lõugas edasi.
Siis ta küll kuulis suht soravas kohaliku stadi slängis mis tema sugusest vennast arvatakse ja mis temaga juhtub kui ta oma pissipea kunagi Tallinnasse julgeks tuua. Seda intsitenti nägi pealt paadi näituse külalised kellest nii mõnigi magusalt muigas.
Kõva sõna oli veel see, et sadama akvatooriumis kus vett 5,5m ja mingit sellekohast meremärki polnud panime kiiluga kolaka ära. Pärast selgus, et seal oli mingi veetoru.
Igatahes üli kõva vastuvõtt eriti ervestades asjaolu, et HSK on Kalevi sõprusklubi.
Haagma helistas HSK kommodoorile, kes juhtundu pärast vähemalt siiralt vabandas.
Parkimis koha leidisime Länsisatamast kohe Mandatum Life maja eest ja varsti olid ka külalised kohal.
Prognoos oli hirmuäratava kuna ööks lubas üle 15m/s idatuult mis nagu pärast selgus puhus isegi 18m/s.
Stardi ajaks tuul veel tõusunud ei olnud ning puhus vaevalt 5-6 sõlme. Ennem meid satratisid suured LYS paadid ja meie start koos IRCga. Tegime stardi lipupooleset otsast ja hakkasime Lauluka nupukalt valitud pautidega edu suurendama.
Vasakult andis tuult ka ja nii olimegi peagi kogu fliidi eesotsas. Ees pidas siiski sammu ilmselt LYSis stratinud 50 jalane Benetau ja vahetult ennem Helsinki madalat sai alt välja ka Swan 45. 46 jalane Finngulf Luna oli selleks hetkeks veel taga ja sai mööda alles mitu miili peale Helsinki madalat.
Tallinna madals oli tuul juba 10m/s. Sealt krüss Nygrunid ja tagasi Aegna poisse. Allatuules oli TWA õnneks 120-130 kraadi nii, et otsest spinni vajadust ei olnud.
Tallinna lahel tuul vaikis kuskile 12 sõlmeni ja tegime mõnusa ühehalsi krüssu finishisse.
Füüsiliselt kaotasime Swna 45-le 5 minutit kuid Lunat võitsime vähemalt sama palju.
ORC-1 kindel võit ja selle ajaga oleks ka IRC kõik ilmselt väga hästi olnud.
Šampuse duši said ka korraldajad…..
Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et sõitsime dakron groodiga, et võistluspurje säästa.
Pärast seda siis lõbus pidu mis piinlik küll võttis hoo maha alles pühapäeva varajastel hommikutundidel.