Vahepeal on blogimine unarusse jäänud ja mingi hetk olid suuasad nii ristis, et ei osanudki enam midagi tõdeda.
Siinkohal siis lühike tagasivaade viimasele pooleteisele kuule. Juttu tuleb loomulikult võistlustest, kiidame konkurente ja meeskonda ning kirume ilma ja kohtunike nii, et püsige kanalil!
Viimase hea sõidu tegime 25 augustil kui sõitsime veel suure klassigroodiga. Sel hetkel olime palliga peale Charismat kõige kiirem laev ja võitmiseks pidime füüsiliselt esimesed olema. Nii tookord ka läks ja tunne oli hea.
Järgmiseks kaheks kolmapäevakuks läks meie kapten koos viie Premiumi Teamis osalneud mehega Porto Cervosse Mini Maxide MM-le ja roolimine jäi kaheks kolmapäevakuks Harlesele ning meeskonna komplekteerimine pootsman Jänkule.
Tol hetkel juhtis Premium veel kolmapäevakute sarja.
Esimeseks septembriks sai lõpuks sissemõõdetud ka uus salarelv ehk eksperimendi korras eriti tillukeseks lõigatud dakronis cruising groot.
Septembri kuu esimese kolmapäevaku tulemuseks jäi kolmas koht, mis tol hetkel tundus tagasihoidlik kuid see oli alles allakäiguspiraali algus, sest 8. september tuli protokolli juba 5. koht, napi sekundilise kaotusega Amservile. Siis tundus see maailma lõpuna ja Forte asus seeriat juhtima.
Sellest milline üllatus ootas Sardiiniast naasnud kaptenit ees 15. septembril sai juba kirjutatud peatükis “Kontrastid”Tegime jaheda tuulise kuid see eest vihmase ilmaga kehva sõidu ja saime neljanda koha pika kaotusega konkurentidele. Toona võitis Merion ja Premium kukkus kolmandas. Seis hakkas päris nutuseks kiskuma.
Ka 22. septembri kolmapäevak ei toonud mingeid muutusi. Sõitsime Fortega stardis kokku ja tegime karistusringi. Käiku polnud üldse ja viimasena sõites ajas üks viga teist taga. Kokkuvõtteks selle hooaja kehvema tulemuse kordus ja 2 punkti.
Septembri teises pooles hakkas meid kummitama juba ka meeste puudus ja päris keeruline oli manööverdusvõimelist kaalu kokku saada. Õnneks sõitis Harles kes vahepeal oli haige olnud jälle meiega ja tuumikmeeskond ei lagunenud ning purjetas ennastületavalt.
Öökolmapäevak. 29. septembriks saime lõpuks lapitud ka tugevad kiiluvigastused, mis nagu hiljem selgus käiku kõvasti pidurdasid. Ennem starti trimmi proovides oli kohe selge, et hoolimata dakron groodis on võimalik jälle kiiremini sõita.
Sõit ise oli NE tuulega ja rada 6+2-6- Fo. Alumise märgi võtsime peale pikalt ees ära sõitnud LadyBirdi ning sadakond meetrit ees olevat Fortet kolmandana napilt Charismat edestades. Liidrid jätkasid paremale Tallinna poole kui meie pautisime vasakule ja saime sealt pisut parema tuule. Kuulimuna (märk 6) juurde tagasi jõudes olime Fortest ees ja vahe LadyBirdiga napid sada meetrit.
Siis saabus aga täielik plekk ja seisime 0 tuule ja kiirusega tunnikese Kuulimuna ja muulide vahel kuni sõit katkestati.
Kohtunikest
Erilist äramärkimist vajab kohtunike töö. Mati Sepp jõudis Sailingcenter.ee-s (sama sait, mis on selle autori sõnade kohaselt ainuke “munaga” Eesti mereblogi. Ülejäänud on kõik väidetavalt “munatud”) kohtunike tööd juba arvustada ja selles kontekstiga ühineme 100%.
Niipalju täienduseks, et hooaja alguses oli kohtunike töö äärmiselt positiivne – esimesed kolm sõitu olid üllatuslikult kõik rajasõidud ja rada sõideti suve esimesel poolel veel mitmeid kord. Ilmselt enamike võistlejate kurvastuseks pöördus hooaja teiseks pooles kõik vandesse rööbastesse tagasi. Kui vähegi oli võimalik anda allatuule start siis see ka anti. Tihti olukordades kus täiesti vabalt oli võimalik ka vastutuule start anda – näiteks Loodetuulega sõideti 1 ja siis kuuendasse märki kui vabalt oleks saanud vastutuult startida. Kordagi pole välja pandud esimes lühikese vastutuule lisamärki mida eelmine suvi juba päris kenasti praktiseeriti jne.
Väga professionaalne oleks olnud 29.09 sõit katkestamise asemel lühendada kui oli näha, et täitsa ära plekib aga seda, et soojast soojakust kummipaati oleks kolitud oli muidugi palju loota. Korraldajad tegid samal võistlusel veel ka suure valearvestuse mille tulemusel võtsid Katariina kai märki suured ja väikesed koos ühed siis vasaku ja teised paremaga ehk sõitsid märgis teineteisele vastu.
Kummaline oli ka 06.10 kolmapäevaku stardiprotseduur. Tol päeval oli tõesti enneolematu olukord kus vett oli nii vähe, et väljasaamiseks pidi laeva kõvasti greeni ajama.
Tundus, et kohtunikud oleksid parema meelega võistluse ära jätnud kuid kui siis enamiku soovil siiski startida otsustati tulid kohtunikud tavalise stardilaeva asemel välja mingi tillukese valge kaatriga, mis paljudele märkamata jäi ja kõige lisaks panid stardiliini kuskile täitsa lahe “nurka” Kuulimuna juurde.
Otsisime kogu aeg kohtunike laeva ja kui lõpuks avastasime, et see sama väike kaatrinäru ongi jõudsime stardiliini õigele poolele minut ennem starti. Liin oli viltu kui kurat ja laeva juurde, mis oli selgelt ebasoodsam, rada vaatama minna aega enam ei olnud. Tegime hea stardi kuid kuna rada oli nii viltu, et paremaga hästi üle liini ei saanud jäi märgi juures käik siiski natuke kinni. Forte tuli meie järel ja ei saanudki üle liini. Edasi sõitsime pisut liiga vasakule kuna starti tulevad teiste gruppide laevad oleks peale pauti tuult seganud. Charisma ja LadyBird pautisid varem ära ning olid märgis esimesed.
Meie ja Forte vahele mahtus Merion mis sai Fortele parajaks komistuskiviks, sest vanameister Pomerants endast üle sõita ei lase ja nii nad siis luhvasidki üksteist räigelt üles kuskile rannahoone alla samal ajal kui eesolijad sõidsid ühe halsiga generaalkursil märki.
Ülemises märgis oli Fortega vahet juba 2 minutit – vesi meie veskile kuid strateegilises mõttes mitte kõige mõistlikum lahendus Merionilt. Finiši aegu vaadates võis spekuleerida, et kui Merion oleks generaalkurssi kas või Forte möödumis hinnaga – mis pärast juhtus enivei- purjetanud oleks ta ümberarvestused X-e võitnud. Aga need on muidugi kõik pelgalt oleksid.
Finišiks jäi LadyBirdiga, kes kogu grüssu meid kindlalt kontrollis vahet mõnikümmned sekundit ja tulemuseks II koht. Kokkuvõttes Merioniga pokkis.
Tallinna MV
Kolmapäevakute jutt jõudis juba 6. oktoobrini kuid vahepeale jäi veel Tallinna MV. See võistlus on meile üks oodatumaid ja koos kevadise E4 Tallinna lahel peetavatest sportlikuse poolest vaieldamatult parim . Seekord me siiski ei võistelnud. Miks? Põhjuseid oli palju. Kõigepealt valitses viimasest kolmapäevasõidust alates sügisene kõrgrõhkond ja meri oli mitu päeva järjest peegelsile. Kuid see ei jäänud ainukeseks loodusõnnetuseks nimelt kukkus kapten eelmine õhtu pudelisse. Häbiväärne lugu ennem viimast arvestatatvat sügissõitu kuid nii läks. Õigustada pole midagi aga mainitagu siiski plan B-d ehk Harles rooli ja seda, et eelmise õhtu peo käigus sai ilmateadet jälgitud, et kui järsku kuskilt tuult näitab siis kohe pudelile punn peale.
Aga ei paistnud seda tuult kusagilt ja punni panemisega kiirustamine ei tundunud tol hetkel samuti vajalik olevat…
Tunnid ei olnud küll veel alanud kui kapten järgmisel hommikul pootsmaniga sadamasse jõudis aga meri oli täitsa plekk.
Mis seal ikka, päike paistis, tuult ei olnud ja külm A le Coq maitses eriti kosutavalt. Siis tuli veel üks purjetaja näoga kutt ja jagas kamaluga medaleid.
Tundus, et töö ongi tehtud ja registreeruma ei kutsunud absoluutselt ka asjaolu, et selle võistluse tasu oli 1500 krooni. Päris tubli. Hiljem oli kuulda, et selle raha eest ei saanud võitjatele medaleidki.
Kui juba vabandamiseks läks siis avalikustagu ka fakt, et meie üks “mere”karu, kes tulla lubas ei ilmunud hommikuks üldse välja. Ilmselt sama tõbi, mis kaptenil…
Sel päeval juhtus teisigi naljakaid asju. Nimelt oli Piritale niipalju rahvast võistlust vaatma tulnud millist huvi viimati purjetamise vastu näidati üles ilmselt 1980 a. olümpiaregatil.
Kuna Tallinna MV edasi lükati siis vaatasid kõik ühte kirjut paati, mis merele läks ja kuskile Naissaare taha suundus. Sõitsime merele meiegi ja öeldagu, et kena päev oli ja peale seda ei jäänud Premiumisse enam ühtegi prisket põhja. Selliseid hetki on vahel harva siiski vaja, et heade sõpradega rahulikult merel loksuad ja maailma asjade ja inimeste üle filosofeerida.
Kõige lisaks lõppes meil keset Tallinna lahte ka kütus kuna võistlusjaht liigub teatavasti ainult kütuseaurudel. Tagavara liiter oli küll kaasas aga auru all ei käi mootorist õhu välja imemine mitte niisama lihtsalt eriti kui ühtegi korralikku imemistehnikat valdavt isikut pardal ei viibi. Tol hetkel valmistas olukord aga tugevasti nalja.
Kui siis lõpuks vööri jälle sadama poole pöörasime oli võistlus juba alanud. Seekord jämegi pealtvaatajateks aga see oli äärmiselt õpetlik ja kasulik tegevus. Sai osalejatest päris mitu videotki tehtud, mis kui vähegi tarmu jätkub ka youtube üles saavad.
Eile 13.10 sõideti oktoobrikuu teine kolmapäevak ja Premium võttis seal Harlese roolimisel üle pooleteist kuu jälle võidu.
Pika jutu lõpetuseks veel paar sõna headest konkurentidest kes võistlemise nii nauditavaks muudavad.
Forte on võtnud sel hooajal kõik, mis Eestist võtta on andud. Rääkimata X-41 MM pronksist. Hetkel kui kaks võistlust on veel järgi juhib Forte ka kolmapäevakuid 5 punktiga Premiumi ees.
Kuid Forte pole sugugi ainuke kõva tegija. Väga hästi on Peter Šaraskin Charisma käima saanud. Nemad ongi viimastel sõitudel enamasti füüsiliselt esimesed kuid nende Achilluse kand on pall. Päris huvitav oleks näha mida Charisma optimeeritult endast kujutaks. Kas allatuules põrutatakse sama kõvasti ka optimeeritud spinniga?
Tugeva etteaste andis vahepeal Tallinnas baseeruv LadyBird. Talle läks enamik sõiduvõite ja ta tõusis mõne kuuga Tallinnas 5. Kohale.
Väga head sõitu on teinud ka eelmis põlvkonna A40, Merion vanameister Ain Pomerantsi roolimisel. Merioni meeskond on kogenud ning pall on ülihea nii, et neid tugevama õhuga võita on raske.
Kurb on Amserv passiivsus, kes viimasel ajal kesklinna sadamas rohkem näitmiseks väljas kui võistlemas on. Nende näol oleks üks kõva konkurent lisa ja konkurents teadupoolest arendab. Aga eks praegune aeg teeb oma korrektuure kõikjal ja nagu öeldakse – Tugevamad jäävad järele. Ei ole loobumisplaanid Premiumigi puudutamata jätnud aga selle hooaja sõidame lõpuni ja järgmist plaanime suuremalt.
Väga head püsivust, suhtumist ja arenemist on näidanud Premiumi tuumikmeeskond, kes kogu kuue kuuse hooaja ilusti ja himuga vastu on pidanud. Team on hästi arenenud ja meeste taha pole enam ammu midagi jäänud. Sellest ei ole ka hullu, et meie nö oma nimekirjast kus 14 hinge täit mansat ehk 10 meest või 800kg kokku ei saa. Kõigi “külalisesinejate” ja “võõrleegionäridega” kellega oleme sel suvel võistlesime/võistleme on väga tore ja arendav olnud.
Kõige lühem jutt ei saanudki aga nagu öeldakse: “mis meelel see keelel”.