Piirist Piirini läks langevas joones. Esimese etapi võitsime väidetavalt ülekaalukalt. Vahe järgmise finisheerijaga oli kuskil 45-50 minutit.
Järgmine päev oli vaikse tuulega krüssu umbes 45 minutit. Selle ajaga saime teise märgivõtjaga vahet 7 minutit. Edasi tunnike pooltuult ja siis spinniga lõpuni. Finisheerusime minu kella järgi taas umbes 40 min ennem teist kohta aga seekord selle tulemusega püünele ei pääsenud – jäime neljandaks. Lahe oli see, et võitja oli vana hea pooletonnine karter!
Edasi läksid tulemused päev päevalt kehvemaks – Virtsu jõudes olime kuuendad ja Virtsu – Pärnu etapil kordasime eelmise aasta sama etapi tulemust jäädes viimaseks.
Viimane etapp oli aga kogemus omaette – jäime sõnaotses mõttes vesipüksi kätte. Pilv tuli peale ja nägime juba ammu, et pilve all keerutas väik sümpaatne vesipüks. OLime loomulikult spinniga ja saime pilve alt järsult sellise kümmne sõlmese käigu kuigi tuult palju üle 20 knotsi ei näidanud. Ja siis käis laks ära. Groot halssis pauguga ja hea, et poomi toetanud mehel nii palju kaalu oli, et teda üle parda ei heitnud.
Spinni viskas sõlme aga õnneks saime selle pärast kergelt vöörstaagi ümbert kätte. Pealmine, et inimesed ja laev sellest vigastamatult välja tulid.
Peale vesipõksi saabus plekk. My Clipper sõitis meist umbes poole kaabeltau kauguselt mööda aga meie seisime. Kui lõpuks umbes peale tunni ajast plekkis keerutamist käigu saime oli kogu fliit täpiks pannud. Tundus täiesti võimatu olevat olevat neid kätte saada. Aga hakkasime vaikselt tulema ja Ridaseid üks haaval noppima. Ennem Pärnut saime Kööbi ka kätte ja jõepeal täits vahegi sisse. Füüsiliselt taas esimesed aga koht nagu juba tõdetud viimane. Ilmselt oli see meie selle regati parim sõit. Meeskond ületas oma võimeid ja töötas laitmatult. Seda märkasid ja kiitsid ka külalised.
Kokkuvõttes oli Piirsit Piirini täitsa ok üritus. Tore oli heade A Le Coq-i klientidega purjetada. Iga vahetus pingutas, et kohta saada ja samas said meie uued meeskonna liikmed hea kogemuse.