Suursaari Race hakkas ekstreemsemaid pöördeid võtma paar tundi ennem Kotkan portti kus raporteerisime kl 08.04.
Tuul oli kirdesse pööranud ja paugutas 28 sõlmeseid puhanguid. Tõstis lainet. Väike Tomm kes piinles nagu pärast selgus ülesõidu järelnähtude käes hakkas näost äraminema.
All kajutis kaardilaua taga veedetud aega hakkas mõjutma ka kaptenit. Natukene peale Kotka pordis raporteerimist läks pyttypannu kaladele.
Peale esimest ropsi üritas kapten all akjutis magada. Silmad kinni lebamise konditsioon mida ei saa magamiseks nimetada kestis umbes 40 min. Peale seda õnnestus nibin nabin koist välja saada, mõlemad saapad – teine oli juba piiri peal – jalga saada ja uus laadung maomahla merre saata.
Ülejäänud tiim oli ülesannet ekõrgusel – Jänku pidasvapralt porilauana vastu ja nii me siis rokkisime läbi kolme meetriste lainet. Mingi hetk jõudis Suur saare lõunatipp siiski kätte ja sealt edasi tolmutasime juba pooltuules.
Kapten üritas Suursaare juures ka pilti teha aga siis selgus, et fotokas oli läbiligunenud ja sellega töölepingu lõpetanud. Loodetavsti saab selle siiski jälle korda ja klõpsiyud pildid ka ajaveebi külgi ilmestama.
Nelja tunni ja 11 minuti pärat olime jälle Kotkan portis ja spinn läks üles ning püsis üleval järgmised kaheksa ja pool tundi finishini.
Kokku kulus siis 183 miili läbimiseks 23h32min. Pole paha kui jätta arvestamat aspekt, et viis jahti olid kiiremad.
Kokkuvõtteks siis kuues koht. Selge progress eelmise aasta Helsinki Tallinnast kus olime viieteistkümnendad või nii.
Kokkuvõttes võib rahule jääda – kõik kiitsid üritust ja õhkonda. Teadupärast on hea mikrokliima eesmärk omaette.