Sügis on fantastiline aeg purjetamiseks. Ilm on vahel küll kõle aga see eest tuuline.
Käesolevat sügist on eriti hästi tuultega õnnistanud – kõik mis suvel puhumata jäi tuleb nüüd kuhajga tagasi. Kohati on see kuhi juba nii suur, et purjetamise peab surfamisega asendama. Aga see pole üldse paha valik nii, et põhimõtteliselt on tegemist win-win situatsiooniga.
Siinkohal mõni sõna purjetamistest, mis viimaste noorte tormide vahele mahtunud.
Eesti Meistrivõistlused Match Race 24-25.09
Eelmisel nädalavahetusel pandi Eesti Meistrivõistlustega punkt kohalikule matchi hooajale.
Võistlus ise koosnes seekord pikast ootamisest. Premiumi Matchi Teamil oli reedel trenn plaanis aga selle mõtte nurjas üle 15m/s puhuv tuul. Tublimad meie hulgast jõudsid see eest surfama.
Võistluspäeva hommikuks ei olnud pilt palju muutunud. Läänekaarde tuul puhus 14, pagidega 17m/s.
See eest paistis päike ja esimesed tunnid läksid Sailing Centeris hooletult lebotades. Lõuna paiku tuli pikem paus mille kasutasime Laulukaga surfamiseks. Vähemalt sai päeva kirja.
Merele otsustati lõpuks minna kell neli. Esimene start kuskil tunni pärast. Tuul puhus endiselt 12m/s lained tublisti üle meetri ja ka ilma spinnita BlueSaili valitsemisega oli kuhjaga tegemist. Vähemalt sai lainest all päris korralikult glissida.
Võistlus ise oli paras survival game millel klassikalises mõttes Match Racega vähe tegemist. Esimese sõidu tegime soomalse Pävärintaga. Õnnetuseks eksisime kõva tuulega stardi aajstusega ja kuigi positioon oli hea tegime valestardi.
Soomalsed purjatsid hästi ja peale valestarti meil enam lootust polnud.
Päeva suur üllataja oli Harles kes suutis Suurt Seppa ennast võita.
Sel päeval teise sõiduni ei jõudnudki kuna protsetuurid võtsid aega ja lõpuks seiskus ka ühe Umpire’i paadi motor nii, et teine kummikas pidi minema seda rannahoone eest ära puksiirima.
Pühapäev algas mõõduka tuulega ja eelmisest päevast jäänud laineloksuga. Meie vastasteks Tams – soome tüdrukute team. Vaikse tuulega või õigemini plekiga olime neile korra hävinud aga seekord mingit probleemi ei tekkinud, purjetasime oluliselt kiiremini ja võitsime ülekaalukalt.
Järgmised vastased olid jba kõvemast puust – Ojala, soomlane Mattson kes on matchi maailma rankingus 56 ja Suur Sepp ise.
Tuul oli juba väga vaikseks jäänud ja Jussiga startisime mõlemad vaskuga lipu juurest. Saime hea stardi aga meie küna ei liikunud absoluutselt ja Juss sõitis meist kergelt üle ning vedas finišiks pika vahe sisse.
Mattson on pühendunud match racer ja meil palju šansse polnud. Stardist said nad paremini minema ja mingit konkurentsi me neile seekord kahjuks ei pakkunud. Pilt siiski oluliselt parem kui kevadel temaga oma esimesi matche sõitsime.
Paras pauk ootas aga Matiga sõidus. Matilt oodatult parem start kuigi prestardis pusisime vähemalt oma meelest täitsa südikalt. Peale starti hoidis Mati meid loomulikult raudses haardes ja ülemiseks märgiks oli vahe juba ühemõtteliselt nende kasuks. Kuid üllatus, üllatus – Sepp puutus rutiinses märgivõtmises märki ja sai lipu.
Esimese allatuule sõitsime hästi ning isegi vähendasime vahet. Krüssus suutsime hoida vahe sellisena, et Matil heastamise aega ei jäänud. Allatuules lasi ta gaasi maha üritades seotuks saades heastamist teha. Järgnes tõeline halsilahing millest suutsime ennekõige tänu Lauluka perfektselt taktikale võitjana välja tulla ja esimesena finšeerida. Sellega võis meie esimest matchi hooaeg igati õnnestunuks pidada. Ei pea vist mainima, et suunurkade allpool hoidmine nõudis omaette pingutus.
11 fligtis sõitsime Harlesega. Tuul oli praktiliselt vaikinud ja liikusime teosammul. Stardist lahkusime erinevatel halssidel ja kui ueesti kohtusime olime paremaga ja matchi reeglite järgi vallasime pooltuule kursini nii palju kui selle ilmaga üldse võimalik tuule suunda mõista oli sundides Hrlest veelgi rohkem vallama.
Harles purjetas kalda poole ja sinna ta jäi. Meie tiksusime igaviku ülemise märgini ja seal rippuva spinniga alumisse märki. Laev oli praktiliselt juhitamatu ja hoovus tahtis meid vastu märki kanda kuid kuidagi suutsime seda siiski vältida. Märgi võtsime esimes matchi paatide järel. Edasi ootas täielik plekk millest vana Solingu mehe Lauluka imelise tunnestuse ja nippidega suutsime kuidagi edasi kulgeda (purjetamine ja liikumine ei ole selles kontekstis kõige sobivamad väljendid olukorra kirjeldamiseks)
Kulgesime nii hästi, et lühendatud raja finišiks mis võeti teise ülemises märgis saime ka ennem meid startinud Mattsonist mööda. Sellega võitsime “Muru” tema enda disipliinis – purjetamises tuulega millest isegi muru kiiremini kasvabJ
Peale poole tunnilist ootamist sõideti veel viimane flight ja selleg olid Matchi Eesti MV läbi. Round Robinit ei jõudnudki kahe päevaga lõpuni sõita.
Nagu peakorraldaja oma lõpukõnes tõdes olid need kaks päeva täis kõiksuguseid tuuletingimusi peale normaalse purjetamistuule.
Kaldal selgus, et üllatusvõitja ja Matchi 2011 Eesti Meister on Harles Liiv.
Märkimisväärne tulemus ja meie siirad õnnitlused!
Ise jäime kokkuvõttes kuuendaks ja eestikate arvestuses Ojala järel neljandaks. Temaga olime võitude kaotustega pokis aga kuna ta meid võitis oli paremus selge.
Siinkohal ka kirjalikult tänud Eesti matchi väsimatule eestvedajale Matile. Ilma temata õhutuse ja toeta poleks me ilmselt kunagi matchi võlusid tundma õppinud ning oluline osa selle ja tulevaste hooaegade adrenaliinist saamata jäänud. Siit saab ainult edasi minna mida järgmine aasta kahtlemata ka teeme.
Kõva tuule trenn 27.09
Augsuti kuise meeskonna koosoelku üks positiivne otsus oli, et kuna selle aasta särvamad tulemused on saavutatud ilma treeninguta siis on nüüd aeg asjad tasakaalu seada ja septembris trennis käia, et tegemata trenn tagant järgi teha.
Iseenesest puhas matemaatika: kui liidetavate järjekorda muuta siis tulemus ei muutuJ
Osati tingis selle otsuse ka teine positiivne asjaolu, et vastupidiselt varasematest hooaegadest oli sel sügisel meie meekond suurenenud tavalise kahanemise asemel.
Asi mida kõvasti ootasime/vajasime oli kõva tuule trenn. Ja läinud teisipäev pakkus seda kogu raha eest.
Päris kõmmet meest Premiumi täienenud munstrrollist siiski (loomulikult) kokku ei saanud ja külalisesinejate osalesid treeningul S/Y Minni meeskonnast Andres ja Peeter.
Välja mines tuule eriti kõva ei olnud puhudes edelast alla 10 m/s.
Peatselt hakkasid pagid aga siiski üle 10 metra andma. Krüssasime paute visates Katariinasse ja sealt spinniga alla.
Peale esimest halssi selgus tõsiasi, et selline tuul nii värkselt formeeritud mitut algajat sisaldava meeskonnaga on liig mis liig.
Vaikse tuulega paar korda seda positsiooni sõitnud floateril ei jõudnud asi üldse kohale ja pealmist peale ei saanudki ning poom jäi vöörstaaki tõmmates varsti ka brassi poomist lahti. Kuidgai õnnestus siiski vahepal juba ümber staagi keerdunud spinn uuesti vedama saada.
Tuul ainult tugevnes pagitade 13m/s. Sõitsime Miiduranna sadama poole kavatsusega seal ees olevat märki võtta..
Foka ülesvõtmisel saabus katastroof. Sõitsime selle tuulega väga tihedat 140 TWA-d. Tihedmaks võttes barberit järgi ei antud ja kui peli peal hakati sooti ümber tõstma, et foka fallile ruumi teha oligi katstroof käes. Spinn kukus korra kokku, läks siis peal barberiga tuult täis ja vedas lootusetusse brouchi.
Sellisesse millest kõva tuul ja kogenematu meeskond ei lubanudki välja tulla.
Fall oli järgi aga mitte piisavalt, et purje täielikult vee kohale lasta. Allavõtmiseks polnud teine vöörimees vaba brassi kätte võtnud ja kummuli olekus seda enam kätte ei saanudki. Olukord kulmineerus geniaalse lahendusega, et ka viimane spinni kinni hoidev ots – pealmine lasti lahti mille tulemusena spinnist sai lohe mis laev lootusetult enda järel lohistas.
Õnnetuseks või selles olukorras pigem õnnesk ei pidanud päevi näinud spinn seda valu vastu ja rebenes kotitäieks märgadeks nartsudeks.
Õpetlik olukord aga see eest kallis. Kõva tuuule spinni meil enam ei ole ja järgmise päeva prognoos lubas kolmapäevaks kõva tuult.
Kivi täiega kapteni kapsaaeda. Olukorda ja meeskonna suutlikust peab oskama paremini hinnata ning üle oma varju ei hüppa
Kolmapäev 28.09
Prognoos lubas tuult kuid välja minnes puhus napilt 12 sõlme.
Eelmise päeva kurvale õppetunnile tuginedes olime reinforcmendiks kutsunud Dream Teami mehed Ago ja Arvi.
Paarkümend minutit ennem stari käis liikus mote veel selles suunas, et järsku peaks üldse lighti panema ja trimmi pehmemaks laskma. Aga siis ta tuli. Enam vähme täpselt kl 17.15 keeras tuule pauguga 230 pealt 280 peale ja märkasin silmanurgast pagi tulemas. Aga see pagi enam järgi ei andnudki. 12-14 sõlme pealt hetkega 30 sõlme ja nii jäigi. Vahetasime medium heavy foka vastu ja tuld.
Aga tuul nõudis kohe oma. Forte mehed olid kaldal ennem väljaminekut veel grooti teipinud ja nii kui tuul tuli oli nende kuuldavasti viiendat hooaega sõitva purjega jutud ühel pool.
Kaks minutit ennem starti seilas Merion veel ilma eespurjeta ja rohkem me teda sel päeval kahjuks ei näinud.
Startisime Olympicuca kahekesi. Olulisel hiljem ilmus välja ka Sylvia. Meie NeiPryde esimese generatsiooni Vectrix foka on täiesti lame ja seda on ülikeeruline roolida. Kaotasime kõvasti kõrgust. Ennem esimest märki milleks oli Paljassaare nordikas olime juba oluliselt maha jäänud kuigi Lauluaks leidis mingi hetke groodile sellise trimmi millega laev tasakaalustus ja stabiilsemalt kiirust, kõrgust hoida suutis.
Kohtunikud olid seekord järsult muutunud tingimusi ülihästi lugenud ja selle asemel, et start ära jätta panid raja mille kursid spinni kasutamist ei lubanud. Paljassaare N sealt viiendasse märki (Tallinna 2) ja seal koju. Kõik nii tihedad kursd, et spinni kasutamine sellise tuulega oli täiesti välistatud.
Olympic võttis siis Paljassaare nordika esimesena ja edu võis vaata, et pool kaablit olla.
Meie järel tuli Sylvia kelle groot ennem märki kokku kukus. Polnud ka ime sest pagid olid kuskil 36 sõlme juures.
Ennem starti oli selliseks sebimiseks läinud, et plotterisse rada panna ei jõudnudki. Seda viiendat märki võetakse kolmapäevakutel üliharva ja ta on ka liiga kaugel, et sinna paljalt silma järgi purjetada.
Olympic selle vea tegigi, et purjetas üle. Meil läks ka omajagu aega ennem kui õige kursi saime. Vallasime kohe alla ja tegelikult oleks võinud Olympicu eksitamiseks veel rahulikult mõned minutid nende sabas purjetada ja siis alla keerates oleksime võinud märgi ka esimesed olla.
Saime siiski oluliselt krüssust kaotatut vähendada ja märgis võis vahe olla vaid 3-4 laevapikkust.
Üllatuslikult hakkas lee või pigem paakstaak otsal vahe Olympicucca vähenema.
Vahepeal juba tunduski, et saime alt mööda aga mõlemad laevad glisserisid lainel üle 15 sõlme kiirusega ja vahed venisid suunas ja teises nagu lõtv püksikumm.
Järgmise ürituse võtsime pealt ette ja üllatuslikul Olympic seda manöövrit katma ei hakanud. Kuskil Kuulimuna kandis saime laeva erit hästi surfirütmi ning siis ühe erit pika pakuks isegi kaabeltau pikkuse surfiga neist möödas olime ja vahe paugust mitukümend meetrit.
Maksimaalne kiirus mida jõudsime näha oli 16,7 sõlme.
Pole paha ja ei pea vist kirjeldama, mis fiiling oli nii kihutada.
Finišis 14 sekundit ennem Olympicut, ümberarvutuses jäi 23 sekundit siiski vajaka.
Teist kolmapäevakut järjest ääretult emotsioonikas sõit. Sügisene purjetamine ruulib ja tõeliselt raske on mõista mehi ning paate, kes selliste ilmadega lusika nurka viskavad ja kodust/sadamast nina/vööri välja ei pista.