Nii tuksi läks eile, et täna neid ridu kirjutades ajab juba naerma kuigi eile finišisse tulles oli asi naerust kaugel.Juuni viimase kolmapäevaku kohta ei oskagi kokkuvõtvalt muud komenteerida kui, et elu on täis vastandlukst ja äärmuslikke olukordi.
Seinast seina on käinud ka Premiumi sooritused. Neid ridu kirjutades on päris naljaks meenutada viimase (15.06) kolmapäevaku blogikannet: “Kolme valitseva X-41 maailmameistriga meeskonnas kulges sõit stardist finišini Premiumi juhtimisel”
Niisama lihtne toona oligi kuid päevad pole vennad. Selleks kolmapäevaks (29.06) olid meeskonnas sama põhitegijad (va klaverimees Erkka). Küll aga vahetati positsioone ja see maksis valusalt kätte.
Sõidust niipalju, et ilm oli fantastiline – kuigi tuul oli kirdest ja alguses pagidega üle 10m/s oli mõnusalt soe.
Rada pandi ka täitsa huvitav – praktiliselt vorst kuigi viimase märgi oleks võinud paremaga võtta. Vasakuga võttes pidi ümber märgi ringi tegema, mis lisas loomulikul “huvitavust”
Stardis näitas roolimees ülimat härrasmehelikkust jättes vanameister Pomerantsile meie ja stardilaeva vahele ruumi. Merionile hüüti küll, et vahele ei mahu aga nad tulid ikka.
Tagantjärele analiisides nagu Eesti maratonikorufee ütleb, mõjutas stardisituatsioon võistluse käiku oluliselt. Seni kuni Merioni välja sõime pääses Forte vabas tuules minema ja võttis esimese märgi paar paadipikkust ennem meid.
Siit edasi hakkas meil tõeliselt untsu minema. Suhteliselt kiiresti peale esimest ülemist märki oli vaja halssida aga seda ei saanud teha kuna genua oli alla võtmata.
Selle situatsiooniga kaasnes palju närvilisust, mis sai ilmselt edasisele sõidule saatuslikuks. Olukord pandi vöörimehe süüks kuigi hiljem analiisides see seda kindlasti ei olnud. Vähemalt kogu ulatuses mitte.
Esimene ja teine vöörimees vahetati omavahel ära, mis tegelikult tegi asja veel hullemaks – alumises märgis luhvates jääti genua reelingust väljapoole ja edsai polegi palju vaja komenteerida. Kuid sellega manöövri apsud siiski veel ei piirdunud – selgus, et ka brassid olid paadi kõhu alla sattunud…
Teisele ülemisele märgile lähenesime veel teisena kuid Forte, kes endale selliseid lastehaigusi ei luba oli vahet juba oluliselt suurendanud. Siis hakkas kohe kõvasti pulli saama – nimelt lendas mõned paadipikkused ennem märki spin kajutist välja. Tuult oli sel hetkel hinnanguliselt 7-8m/s. Mingi imega saime märgi siiski võetud aga arvatagi millises sõlmes spin peale seda oli. Nii kaua kui spinni lahti arutasime jõudis Olympic meile järele.
Olympicu mehed tegid täitsa hea sõidu kuid rikkusid päris räigelt reegleid kandes spinni topis kuigi mõõdurkirja järgi peaksid seda fokafalli kõrgusel kandma.
Igatahes viimases alumises märgis olid kolme X-i suht koos meie peale Olympicut ja liidriga oli vahe hinnanguliselt pigem vähenenud.
Olympic jätkas lõpuni paremale, meie läksime vasakule ja Forte sõitis kahe vahelt. Ja siit tuli ka selle sõidu kõige saatuslikum viga – panime räige ülegrüssu ja nii oligi. Viimases märgis olid Merion ja Sylvia juba nii lähedale jõudnud, et tundus, et kaotame neile mõlemale. Sylviat siiski võitsime kuid kaotasime Merionile korigeeritud ajas 11 sek. See 11 sekundit jäi viimasesse märkki ennem mida oli vaja spinni set ümber panna. Kas korraldus tuli liiga hilja või oli vöörtekk liiga aeglane on jäägu igaühe enda otsustada aga peale märgi võtmist läks igavikuna tunduv aeg ennem kui paelad piisavalt klaarid, et spinni heisata sai.
Selline sõit siis. Huumoriga pooleks võiks öelda, et läheb tõusvas joones: nädalavahetusel olime Pärnus Blue Saili fleedis kuue jahi hulgast kuuendad, teispäeval Matchi Grade 5-le kuue hulgast viiendad ja kolmapäevakul kuue jahi hulgast neljandad.
Lõpuks ajab selline tsükkel juba naerma. Aga kes viimasena naerab naerab teadupärast paremini. Nii, et elame näeme. J