Et, kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama selest, et me olime nagu soomalsed ütlevad “viitta vaille”, et kogu regatt oleks Premium Sailing Teami jaoks ära jäänud.
Pühapäeval päev ennem starti kui hakkasin mehi üle helistama, et kes kuna jõuab selgus, et meid on ainult kuus.
Selline olukord oli äärmiselt stressav ja vaatamata kõigile pingutustele tundus, et mehi kokku ei saagi. Sõna aga oli sadamas ringi läinud, et Premiumil on meeskonda puudu ja pealelõunal tuli üks tütarlaps ise ennast (meeskonda) pakkuma. Seega oleks meid olnud 7, endislet liiga vähe nii käte kui ka eriti kaalu poolest ning mis veelgi kehvem teist roolimeest nende seitsme hulgas ei olnud.
Viimases hädas meenus, et Meelisel oli kunagi kellestki oma tuttavast purjetajast rääkinud. Helistasin Mellile ja küsisin, et mis plaanid ta sõbral on ja kas ta saaks meid vähemalt esimesel kolmel etapil aidata.
Õnneks see variant töötas ja Argo Lindpere liitus meiega esmaspäeva hommikul.
Esimene võistluspäev algas vihmase ja sombuse ilmaga. Start oli planeeritud kella kaheks. Välja läksime natuke peale kella 12, et uue tiimiga ennem starti manöövrid läbi teha ja trimm üle vaadata.
Sõidust endast palju huvitavat rääkida ei ole. Natuke ennem lisamärki ebaõnnestus paut täielikult – soot pandi vintsile vastupäeva ja peale sellist geniaalset manöövrit olime neljandad ja nii finishini välja. Lexus pautis ennem Kihnu madala märgi võtmis saare alla ja sai sealt hoolimata kõvale ülekrüssule korraliku edu.
Finishis olime peale Lexust, Fortet ja Audi Sporti neljandana. Koht ei muutunud ka pärast ümberarvutamist.
Meeleolu tõstis oluliselt fakt, et siiski võistlesime ning ka peale starti paistma hakanud päike. Hästi hapu mekk oleks juurde jäänud kui meeste puudumisel oleksime olnud sunnitud koju sõitma.
II etapp. Kihnu-Roomassaare
Algus tundus kujunevat eelmise päeva koopiaks. Kihnu lõunatipu juures oli järjestus sama kui eelmisel päeval Lexus ja Forte eest ära siis Audi Sport ja meie nende järel. Lady Birdiga hakkas vahe suuremaks venima.
Sealt edasi läks aga kurss lahedamaks ja ees pandi spinnid. Kuna nurk oli kuskil 100 kraadi me spinni panekuga ei kiirustanud ja see oli viga, sest ees olijad hakkasid ära libisema ning tagant tulijad selga sõitma. Panime ka spinni ja olukord stabiliseerus pisut kuigi tagant lähens Harlese Sun Sofia nii, et vesi vahutas.
Lühidalt öeldes oli see pea 40 miilinie ots meile suur piin ja sõidetud me oma kerge spinniga nii tihedal kursil ei saanud.
Abruka juurde jõudes oli Sun Sofia meist möödunud ja Lady Bird ning Merion tihedalt kannul.
Roomassaare teljepoist Leetsalu madala toodrisse krüsates suurendasime 10 miili jooksul tagant tulijatega vahet oluliselt kuid Sun Sofiale märgatavalt järele ei jõudnud.
Viimasel allatuule otsal tegime selle regati kõige suurema lolluse. Kuna vahe taganttulijatega tundus turvaline otsustasime neljandat kohta rünnata ja halsisime Abruka poole. Kogu muu fliit hoidis aga maa poole ja sealt ka tuul loomulikult tuli.
Selle “geniaalse” lükke tulemusena pani Sun Sofia täpiks ning Lady Bird sai mööda ning Merion ja isegi Tuule ronisid korralikult selga. Tulemus peale ümberarvestamist 11 koht. Tuju läks nii sandiks, et ei tahtnud sadamas nina eriti laevast välja pista.
Kuna olukorrale pidi midagi tegema siis võtsime vormi parandamise päevakorda ning ette rutates võib kinnitada, et see toimis.
Roomassaare-Sõru
Selle regati kõige pikem – üle 100 miiline – etapp startis teisipäeval 14. Juulil kell 13.00. Mingil täiesti seletamatutel põhjustel tõstsid kohtunikud siis kui klassi lipp oli juba üleval päris võrdse liini ümber. Õnne kombe sattusime ümbertõstmist nägema ja kuna ülejäändu fliit kogunes laeva juurde oli kiusatus märgi juurest vasakuga startida ülisuur. Küsisin Argolt kui vanalt purjetajalt, mis tema sellest maöövrist arvab ja ta ütles, et see ei ole hea mõte. Ma ei saanud muidugi sellist võimalust kasutamata jätta ja seekord oli julge hundi rind rasvane, mitte haavleid täis. Teised olid laeva juurde kogunenud ja saime kõigi eest vasakuga puhtalt ja pikalt läbi.
Ennem järgmist märki hakkas Lexus meile järgi jõudma ja meid ülesluhvama nin tegi siis ise halsi. Halsisime kaasa aga värskelt kokkupandu tiimile olid selline lähivõitlus siiski liig. “Klaar halsiks” korralduse peale visati soodid lihtsalt käest ja spinn ümber vöörstaagi. Saime purje siiski suht normaalselt vedama ja kui Lexus peale järgmist halssi uuesti luhvama tuli suutsime talle puhtalt ette libiseda. Siis aga juhtus midagi sõnulseletamatut. Märgi juures plekkis täiesti ära ning jäime märgi kõrvale seisma. Lexus suutis oskuslikult siiski märki võtta aga kohe oli ülejäänud laevastik seljas ja varjas uuesti tekkiva tuule meie eest ära. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole olime hoolimta esimesena märki jõudmisest sealt viimased minejad.
Loomulikult ei visatud selle peale lusikat nurka. Ilm oli ilus ja purjetamine täielik nauding. Hommikul oli meiega liitnud ka Aivar. Nüüd oli meid 9 ja olime mõõdetud 750kg kaalule päris lähedal. Jaht käitus krüssus sellele vastavalt ning varsti olimegi jälle neljandad.
Vahase pinnasepuiste toodri juures jagunes fliit kaheks. Ainult Audi Sport sõitis Kirju rahust ülevalt poolt ülejäänud sõitsid spinnidega alla. See manööver pani meid väga imestama kuna navigaatorilt saadud info põhjal oleks tuule nurk pidanud olema kuskil 70 kraadi. Tegelikult oli aga ca 110 kraadi. Kui oleksime täpset infot saanud oleksime ilmselt ka spinniga edasi üritanud ja võibolla Kirjurahust alt poolt möödudnud.
Igatahes ülevalt minemine kannatas kuigi katsusime laiu põhjatipu juures kergelt kiiluga maakera.
Tuul tuli maa poolt ja saime ülejäänutega võrreldes kenakese võidu. Hoidsime üles ja olime vahepael Audi Spordiga kõrvuti. Tudunasva madala juures tuul keeras pisut soodsamaks ja navigator teatas, et oleme otse märgi kursil. Vahepeal oli Argo roolima hakanud ja läksin alla ning viskasin kaardile pilgu peale. Õudusega märkasin, et kurss viis otse märki küll aga vahepeal olid karid ja vett kuskil 1 meetri kandis.
Muidugi ei saanud jätta navigaatorile ütlemata jätta, et mida tema tegevusest arvata.
Olime sunnitud kurssi kõvasti üles ajama ja tänu saadud ehmatusele tegin ise kohe suure navigatsiooni vea otsa ja vedasin madalikust põhjendamatult suure kaarega mööda. Selle manöövri käigus tõusis ennem kaugel taga olnud Lady Bird, kes oskuslikult läbi madala navigeeris eimeseks ja Audi Sport pani täpiks.
Edasi hakkas plekkima ja Forte jõudis meiel järele. Paatslu vestika võtsime kuskil poole kahe paiku öösel peale Audit ja Fortet kolmandana.
Forte pani varsti spinni aga meie vöörimehe äratamine ja riidesse saamine kestis terve igaviku. Aga sellega ei olnud selle etapi üllatused kaugeltki veel läbi. Hommikul kuskil kolme paiku tulid natuke peale Kuivastut Forte ja Audi Sport selg ees vastu. Mõnda aega tundus, et sõidame nende vahelt lihtsalt läbi aga nii asja purjetamises siiski üldjuhul ei käi. Kui nendeni jõudsime said nad taas liikuma ja pakk oli jälle koos. Läbi hommikuse udud paistis tagant Lady Birdi punane spinnaker.
Läksin kuskil kella nelja paiku tunnikeseks alla ja kui üles tulin oli Lady Bird meist mööda seisnud ning tagant kerkis uus spinnaker, seekorrd valge, mis kuulus Lexusele.
Kumari poi ja Hiiu väina teljekas järjestusse muudtust ei toonud. Kui Hiiu väina teljeka juures uuesti spinnid läksid siis Lexusega alguses vahe oluliselt ei vähenenud. Küll aga hakkas olukord kiiresti muutuma kui kurss tihedamks läks ja varsti olid nemdaki möödas. Saime taaskord kinnitust, et meie light spinn ei sõida tihedatel kurssidel absoluutselt. Selline olukord hakkas masendama kuigi finishini oli kümmekond miili ja võidusõit polnud kaugeltki läbi. Forte, Audi Sport ja Lady Bird olid täpiks pannud ning Lexus kaugenes jõudsalt kui siis saabus taas plekk ning varsti seisime kõik jälle koos. Meie Lexusega seisime natuke Hiiumaa pool. Järgmised paar tundi küll liikusime kuigi logi seisis kindlalt nullis. Selline võidusõit siis. Saime Lexusele lähemale ning lõpuks alt mööda. Siis tuli tuul viirg ka teistele ning Forte ja Audi Sport hakkasi samuti liikuma. Ennem finishit sai Audi Fortest mööda ning meie lõpetasime kolmandana. Olime selle tulemusega igati rahul kuigi ümberarvestatult jäime viiendaks.
Sõru
Sõrus üllatas vallavanem õige nimega Kihnu Mell meid sellega, et tema viimasel kahel etapil ei osale. Tal olevat küll puhkus aga elus on olulisemid asju kui Eesti Meistrivõistlustel tiimi lippu kõrgel hoida.
See pani meid jälle totakasse olukorda kuna Argoga oli diil ka ainult esimeseks kolmeks etapiks. Nii, et kaks meest jälle vähem. Õnneks pidi järgmiseks päevaks Aarne saabuma. Siin kohal talle suured kiitused, sest tema lennuk maandus neljapäeva kesköösel Tallinnas ja reede hommikul kell 8.15 maandus ta juba Kärdlas. See on pühendumine!
Meie kõige suurem probleem on läbi kolme X41 hooaja kindlasti piisava arvu meeste leidmine. Selles kontekstis tuleb kvantiteet ennem kvalikteeti.
See hooaeg on meeste suhte veel eriti raske. MaSu on ka siin oma töö teinud. Töökoht ja tööl käimine on
kordades olulisemaks muutunud kui kogu muu elu ja kohe peale tööd tulevad perekonna kokkutulekud järgmise põhjusena võistlemisest eemale jäämiseks.
Igatahes oli meid ikka üks mees puudu. Siim üritas oma klasiivenda möllida ja Aivar veel ühte kohalikku sõpra aga üllatus üllatus – sealtki sama vastus – peab nädalavahetusel töötama! Sellise töörügamise peal peaks Eesti majandus varsti jälle õitsele puhkema. Teoreetilislt vähemalt.
Aga ei hullu, kord juba harjunud kai pealt mehi möllima saime sellega seekordki hakkama. Korjasime ühe madruse särgis habemiku peale, kes pärast osutus Dagö purjeseltsi juhatuse liikmeks ja muidu täitsa lahedaks taadiks.
Sõru-Lehtma
See on etapp millest võivad rääkida Harles, kes oma punase Sun Sofiaga ca 16 sõlmelise läänekaarde tuulega pööraselt kihutas ja Merion ning Lady Bird. Ülejäänutele oli Sõru-Lehtma ilmselt paras pettumus.
Me tegime alguset peale kõik valesti, start, nõrk spinni sõit, viimasesse krüssu vale puri, läksime valesse nurka jne. Kurb on see, et selles ei saa kedagi peale kapteni süüdistada. Teadupärast mädaneb kala peast…
Üks tore seik muidugi oli ikka ka. Ma täpselt ei kuulnud kuidas see teema tekkis aga nimelt teatas europa business lounchidest küllastunud Aarne, et ta teeb õhtusöögi välja neile, kes päeval midagi ei söö.
Tasuta õhtusöögi nimel sõitis tiim nagu üks mees nurisemata ja ainult vett juues pika päeva.
Õhtsöök oli pärast igati nälgimist väärt. Peale sööki läksime Hiiumaa militaarmuuseumisse sauna kuna vahepeal oli selgunud, et eelmisel õhtul Sõrust möllitud habemik oli muuseumi boss. Viimane selle kehva päeva hea uudis oli, et keskööks jõudis Kärdlasse meie põhiväärimees Ivar “Päikesejänku” Paulson.
Tema saabumisega hakkas Premiumi tuumikmeeskond vaikselt kokkusaama ning järgmiselt päeval meeskonna taha midagi jääda ei saanud.
Viimane etapp. Lehtma-Dirhami. Võit!
Järgmine päev tervitas meid tuulevaikusega. Starti lükati mitu tundi edasi ja asja kallale pääsesime alles kuskil peale ühte.
Ilm oli vaikne ja tuul keeras idast lõunasse ja siis tagasi ning vaikis. Esimesel neljal oli palju jagada ja seda oli nende sõidust näha. Lõjikesel spinni otsal halsit vara ja viksesse ning lahedasse tuulde. Parandasime positsiooni oluliselt ning olime Forte ja Audi Spordiga järgmises märgis praktiliselt koos.
Audi pautis plkis peatselt paremale ja Lexus ning Sun Sofia põrutasid spinnidega alla. Me tiksusime koos Fortega kuid hakkasime mingi hetk kõrgust kaotama ja vajusime neile sappa. See tundus paudi koht olevat ja tegime ära. Peale pauti oli selge, et Audi Sport ja Lady Bird olid paremalt kõvasti kaotanud. Loovisime tuule viirge püüdes edasi kuid mõne aja pärast tundus, et vasakule jäänud jahid on kõvasti võitnud. Nii see siiski ei olnud, sest kui Osmusaare lõunatipu juurest ära pautisime saime nii Forte kui Lexuse eest kenasti läbi.
Järgmine pool tundi oli hästi huvitav kuna Forte ja Lexus omavahel matchisid. See oli vesi meie vesile kuna tänud nende tihedale pautisime meie edumaa muudkui kasvas.
Osmusaare põhjatipus saatis navigator meid korrasks 2,9 m sügavusse vette ja see võttis mõneks minutiks hinge kinni aga seekord läks kõik õnneks ilusti.
Alguses sõitsme paar miili 70-80 kraadise nurgaga ja meie edu püsis kenasti. Viimased neli miili oli spinni ots kukil 100-110 kraadise nurgaga. See tegi äärmiselt murelikuks kuna eelmistel päevadel olid sellistel kurssidel meil otsekui ankur järel olnud. Seekord kasutasime aga lighti asemel punast heavy spinni ja kõik toimis perfektselt. Tundus, et enem finishit suutsime edumaad isegi pisut kasvatada.
Olime lõpuks esimesena finishis ja ümberarvestus tulemust ei muutnud.
Väina viimaseks etapiks saime oma suht värske meeskonna kenasti toimima. Oli selgelt tunda, et tiim hingab samas rütmis ja see vedas paati isegi tugevami edasi kui purjed.
Lõpetuseks
Kuigi 52. Muhu Väina regatt algas kaptenile ülimalt stressavalt ja olime väga ligidal mitte startimisest kujunes ning seatud tulemust ei saavutatud sellest siiski kõige ägedam Väin millel on osaletud,
Teadupärast on purjetamises kask head asja: Võitmine ja kui see alati ei peaks õnnestuma siis on suur nauding ka perfektselt toimiv meeskond.
Selle Väina käigus avastasin, et nende kahe aspektiga purjetamise head pooled siiski ei piirdu. Loomulikult on ülisuur tegur ka ilm ja seeekornde Väin oli selle poolest lausa võrratu. Tuult oli parasjagu ja tagant järgi ei tundu plekidki enam väga pikad. Aga kõik päevad paistis päike, vesi oli soe ja ennem ja peale sõitu sai ujumas käia.
Kuid kõige olulisem on siiski meeskond. Meie puhul ei saa veel kahjuks rääkide perfektselt toiivast meeskonnast. Sailing Ceneteri kodulehel kirjutas Mati Sepp:
Veel tahaks esile tõsta X-yacht ide võimast esiletõusu kus suures grupis tuldi välja kaksikvõiduga ning eriti tubli sõidu tegi viimase etapi võitnud Priit Tammemägi oma rõõmsatest asjaarmastajatest meeskonnaga mille tulemusena kokkuvõttes 3.dale X-41 le 5. koht
Aga sellel Väinal oli selgelt tunda, et tiim tahab sõita. Meie uus liige “suomalais vahvistus” Erkka oli hingega asja juures ning arenes iga päevaga. Väga tublilt ja püüdlikult purjetas ka Pärnus kailt möllitud Hanna. Tema positsioonid muutusid päev päevalt keerulistemaks soodis sõitmiseni välj. Ka kõigil teistel suur soov sõita ning just viimaste etappide ühes rütmis hingamine ja tiimina mõtlemine ning käitumine tegigi sellest Väinast tõeliselt nauditava.
Kiidame meeskonda, tugevaid konkurente ning loomulikult sponsoreid.
Näeme järgmistes startides, r…k!
Tagasi koju
Laupäeva õhtul toimus Dirhamis autasustamine ja ei pea vist lisama, et võit oli balsam meie haavadele. Meie võidu üle rõõmustasid ka mitmed kaasvõistlejad ja tulid meid siiralt õnnitlema. Aitäh Teile!
Suurt pidu siiski ei tulnud, sest paljud jahid andsid peale autasustamist otsad.
Me lõikasime lahti viimase suitsuangerja ja loomulikult tuli kohalikust poest paar ellveed tuua.
Hiiumaa Militaarmuseumi Ain esitas Tätte laule tunduvalt paremini kui Tätte ise ja fiiling oli laes. Lõbus pidu, lõbus pidu.
Pühapäeva hommik võttis meid vastu 2009 muhuväinaliku rannailmaga. Hommikune ujumine, purjede vahetus ja kohv ning sel “Great Team”-l oligi aeg lahku minna.
Laeva koju sõitma jäid PäikeseJänku, Erkka, Siim, Priit ning Tessa pealt liitus meiega Maigrit. Ennem kui vööri Pirita pooe pöörasime tegime veel Arctic Spordiga väikese sõidu Roostale ja tagasi. Tallinnasse võtsime kursi poole kahe paiku ja loomulikult oli tuul otse vastu kohe kui Dirhami nurga tagant välja saime. Enivei, kasutasime ülesõitu väikese treeninguna. Kutid (ja mutid) said roolida ja navigeerida, kapten korraliku vabavahi, kuid ilm oli vahepeal pilve läinud. Ennem Paldiskit hakkas allatuule suur äikese pilv kogunema ning peatselt leidis tekimeeskond ennast tormikatega vihmasajus istumas.
Kapten üritas lõpuni kajutisse jääda kuid peale Kakumäe poolsaart hakkas korralikult tuut tegema ja tuli riidesse panna ning rooli minna. Jõudsin ülesse just õigel ajal, et ennem kui äike kaela tuli rool võtta.
Vihma tuli meeletult kuid välgu jäid õnneks pisut kaugemal. Nii palju kui nägin tuul üle 32 sõlme ei tõusnud kuid seda oli piisavalt, et meie vana groot ribadesk rebida.
Ünneks pagi siiski kaua ei kestnud ja peale seda saabus vaikus nii, et viimase lõpu süitsime mootoriga. Kodukais olime 19. Juulil kl 23.00. Premium oli ära olnud 45 päeva ja läbinu selle ajaga 2597 miili!.