Paar kolm nädalat pole blogisse midagi tekkinud aga see ei tähenda, et purjetamine oleks soiku jäänud. Tuul kippus küll kohati soiku jääma aga meie purjetasime mönuga.
Vaikseid tuuli ja isegi plekki on sel kevadel käsitlematult palju olnud.
Üks kohutav kogemus oli näiteks kolmas kolmapäevak millele veel nüüdki tagsimõeldes külmavärinad peale tulevad. Võistlus kestis 3,5 tundi millest viimase 30 minutit seisime jõe peal 100m kaugusel finishist ja sinna jäimegi. Kohutav. Ainukesena sai sel kolmapäeval tulemuse kirja Forte.
Õnneks andis neljandal kolmapäevakul kenasti tuult. Pagidega üle 10m. Siis jäime siiski teiseks kuna üllatuslikult võitis Sylvia.
E4 karikavõistlus oli väga lahe üritus. Kurb ainult, et osavõtjaid nii vähe oli. Me saime teise koha, mis küll tõele au andes oli meie klassi ühtlasi ka viimane koht. E4 esimesel päeval oli pardal võimas täiendus Agu Toominga ja Tiit Haagma näol aga pühapäeval oleksime meest puudusel peaegu minemata jätnud. Läksime siiski starte harjutama ja pärast panime vaatamata kohati üle 10m/s puhuvale tuulele ka spinni vapralt üle. Aga kuna kaalu oli kuskil 150-200 kilo vähem polnud krüssus palju miskit teha.
Veel ägedam oli järgmise nädalavahetuse Tormilind Cup. Siis oli meeskonda koos Haagmaga kohal neli meest. Õnneks olid kaasas ka veetlevad kaasad ja lapsed. Pärast sadamas arutasime, et järgmine kord enam lastest ja naistest ei piisa – tuleb ka koerad ja kassid kodust kaasa tuua. Tiit lubas kaks papagoid ühes võtta.
Alloelvalt autasustamise pildilt on puudu Meelise kaasa Kristi kes liigsest tagasihoidlikusest pedestaalile ei soostunud tulema. Oma medali oli ta igati suurepärase spinni sissekorjamisega ära teeninud.
See, et luugis naisterahvas alla võtmas oli tundus eriti hästi mõjuvat multifunktsionaalsele vöörimees Siimule kelle käed käisid nii kiiresti, et pildistamise hetkeks oli puri juba kadunud.
