14. augustil võtsime Piritalt hulgaliselt sponsorite soomlastest esindajaid peale ja suundusime Helsingi poole. Ilm oli fantastiline, päike(!) paistis ja edelatuule kiiruseks kohati 24 sõlme.
Aegna tagant välja saades hakkas külglaine päris korralikult rullima aga sõitsime sponsorite soovil spinniga kuigi meeskonna liikmeid oli kõigest 3.
Ennem Helsingi madalat oli tarvis halssida aga siis võtsime spinni alla ja õieti tegime, sest seljataga hakkas hirmuäratava kiirusega äikese pilv tõusma. Varsti hoiatas ka Soome piirivalve tugevatest äikese pagidest.
Välku lõi ja pilv liikus otse meie peale nii, et võtsime igaks juhuks ka eespurje alla ja jätkasime groodiga 7-8 sõlme kiirusel.
Mõne aja pärast sai pilv meid kätte. Tuul ulatus iiliti 39 sõlmeni, lõi välku ja müristas, rahe ning loomulikult paduvihm. Soomlastele, kes polnud kogu reisi vältel otseselt õle purki sülitanud need tingimused meeldisid aga meie tundsime heameelt kui pilv üle läks ja laev ning meeskond viga ei saanud.
Helsinkisse jõudsime natuke peale kella 17.00 nii, et sõiduaega kuskil 5h40min.
Kui olime laeva Vana Kauppahalli kõrvale parkinud tegime nagu traditsioon nõuab väikese ankru snapsi ja päästsime külalised maale.
Natukese aja pärast helises Aivari telefon ja Palace direktor küsis, et kas see on meie laev mida ta aknast
näeb. saanud sellele kinnituse tuli ta laeva meid tervitama.
Sellega oli sillapea loodud ja ka keel võetud kuna Vesa räägib hästi Eesti keelt. Õhtul tegime Palace 12 korrusel sauna ja olime serviega ülimalt rahul.
Kõik otsustasid, et Palacest saab edaspidigi meie staap. 
Hea oli ülevalt rõdult tuiksoonele pargitud laeva vaadata – kogu elu käe jala juures. Korralik vaheldus kodustele depresiivsetele väike sadamatele.
