Kiireks läks nagu ikka ennem lahkumist. Kapten võttis kolmapäeva õhtul võidu tähistamiseks ilmselt ühe Jägermeisteri rohkem kui vaja ja neljapäeva hommikul oli tunne nagu peale võitmist ikka – pea pisut valutas ja süda puperdas.
Töö aga tahtis tegemist ja hommikul pidi töiseid asju lahendama. Kerge peavalu seda tegevust kuidagi ei soodustanud nagu ka iga viie minuti tagant Ormionult saabuvad kõned teemal, et tegelikult Eesti Vabariigis gaasi balloone ei töideta. Olgu etterutates täheldatud, et ta jüudis siiski töidetud gaasiballooniga kokkulepitud ajaks kohale.
Ülesõit läks igati toredasti – kõik olid elevil, et viimaks Tallinna lahelt välja sai. Ja eks purjetamisisu suurendavatel jookidel oli meeleolu arengule oma osa…
Helsingi madala taga juhtus häbiväärne lugu – puudutasime kiiluga maakera. Kivi pole kahjuks kellegi kapsaaeda visata. Kapten ise istus kaardi taga kui kolakas ära käis. Pärast seda häbiväärset lugu sõitsime tunduvalt vaiksemalt edasi.
Kohal olime ennem keskööd ja Audi Sport võttis lahkesti poordi. Mis sel õhtul sadamas edasi juhtus jäägu ettekujutusvõime koduülesandeks. Ütleme nii, et üks tuntud purjetaja kelle nimi jäägu siinkohal minimata torises kümmneid kordi läbi une: “Oi jumal, kurat küll”…