Icebreaker 2011

Pikk ja lumine talv on möödas ja aeg ka blogi tlevunest äratada, sest mänguväljak sai viimase nädalavahetusega jääst vabaks. Seega oleks hooaja esimesele Match Racele olnud raske “Icebreakerist” tabavamat nime leida.

Tänu Mati Sepa initsatiivile suutsime ennast piisvalt mobiliseerida, et elu esimeset Match Racest osa võtta. Päris nelja meest Premiumi pealt kokku ei saanud aga abiks tuli Raido Rebane, kes oli sel kevadel juba Thais Matchi laagris osalenud ja näitas üles märkimisväärset taiplikust ja osavust.

Võistlust ennast pidi aga alguses ikka jupp aega näpp suus imetlema – keeruline oli.

Ennem võistlust oli plaanis ka kaks trennipäeva aga kogu nädalavahetuse kimbutas tuulevaikus nii, et neljapäeva õhtul sõita ei saanudki.

Reedel sai kerge õhuga siiski paar tundi harjutada enneme kui lõunaks täitsa ära plekkis. Mul õnnestus õnneks pärast Sepa meeskonnas ka õhtune trenn soomlaste vastu sõita ja see andis juba oluliselt parema ettekujutuse sellest mis ees ootamas.

Oma esimese võistlusõidu saime kohe Sepa vastu teha. Kõige paremini kirjeldab olukord hetk ennem starti Sepa paadist kostunud jutt, et “teeme ümber nende ringi siis jäävad nad täitsa seisma”. Ja täpselt nii läkski.

Eks meid parajateks poksikottideks sinna oli kutsutud aga õnneks polnud me ainukesed ja tasapisi hakkas esmane arusaam ja pisuke enesekindlus tekkima.

Laupäeval saime kolmes flightis osaleda ennem kui ära plekkis.”Üllatuslikult” mitte ühtegi võitu kuid see eest sai korralikelt karistusringe harjutada:)

Pühapäeval jätkus “round robin” kus osalesime veel neljas sõidus ja juba olulisemalt parema tulemusega – 2 võitu kaks kaotust. See oli ka praktuliselt parim mida oodata võinuks ja lõpetasime 6. kohaga edestades teist kahte algajate paatkonda.Aga õnneks võitsid mõlemad ka ühe korra seega päris kuivalt ei saanud keegi.

Võistluste vahepeal maale ei saanud vaid jälgisime teiste sõite kohtunike laevalt. Selline tegevus õpetas kõvasti ja kogu üritust peab ainult kiitma, kuna paari päevaga õnnestus rohkme startida, treenida ja mõikama hakata kui suure jahi peal pagan teab mitme kuuga.

Siinkohal kiitused Mati Sepale, kes selliseid üritusi väsimatult pushida ja orgunnida jaksab.

Purjetamist pisikut süstis see ettevõtmine korralikult ja loomulikult oli selles oluline osa alati naerul näoga “Õpeteje” Volmeri paatkonna osalemine, kes võtsid Sepa järel tugevas konkurentsis igati teenitud hõbeda.

Plaanime analoogsetel üritustel edaspidigi võimalikult palju osaleda, sest väike paat on hea võimalus Premiumi tuumikmeeskonda arendada.

Kui Premiumi peale jutt läks siis mainitagu, et käesolevale hooajale lähme vastu erit võistlusjanulisetna. Eelarve on täiesti uuel tasemel  ja meie senini põhiliselt algajatest harrastajatest meeskond peaks saama täiendust paari rikkaliku kogemustebaasiga osava selli näol.

Kuigi jahi ettevalmistus algas aegsasti on põhja-, kiilu- ja mootoriremondi mahud arvatust suuremad ja ilmselt päris mai alguses Premiumit veel vette ei saa aga see eest saab jahi ettevalmistus põhajlik ja pole vist vaja lisada, et meeskonna vaim on kõrgel ja ihu ihkamist täis.

Vee peal näeme, r..k!