Täna oli E4 regati esimene päev. Üritus iseenesest on igati vajalik ja tänuväärne – 6 starti lühirada. Klubis on korraldajate vastu mingit lõrinat kuulda olnud aga me ei saa küll muud kui kiita – just selliseid võistlusi vaja ongi!
Meie jaoks algas kogu päev kehvasti, nagu ikka siis kui kõik tundub paigas ja aega küllaga olevat.
Tiit tegi meie groodi väiksemaks ja see jõudis eile Haapsalust kohale. Hommikul jäi Tiidul veel paar vidinat purjele külge panna. Siis selgus, et olin eile purje latid linna unustanud. Plaanisin kümmneks sadamasse jõuda aga nüüd pidin hoopis Kadakasse lattide järgi kihutama. Selle tulemusena jõudsin sadamasse 11.20.
Hetk ennem seda helistas Tõunts ja ütles, et tal oli just tennis lõppenud ja peab koju asju pakkima minema ja siis sadamasse. Päras selgus, et ta oli 25 minutiga siiski sadamasse jõudnud.
Rasmus hilines kuskil 35 minutit ja teatas talle omasel meeldival moel, et “jõudsin just õigel ajal”. Sõbrake, kui meil oleks kõik plaani päraselt läinud oleksime selleks ajaks juba 25 minutit merel onud.
Kai pealt hüppas õnneks Laulukas peale. Meeskonnas oli treenerina Alar Volmer ja loomulikult Haagma.
Ütleme nii, et oleks Tõunts jõudnud oleks Premiumi peal korraga rekordarv purjetajaid olnud.
Enivei, välja läksime kuskil 11.40-45 ja otse starti. Esimest pauti ka ei teinud ja see hakkas kohe kätte maksma. Puhus kirdetuul 20-24 pagidega 30 sõlme.
Esimesse märki jõudsime päris ok ja spinn läks üles ka ilusti. Seda rõõmu ei olnud kahjuks kauaks – mõne hetke pärast olime korralikus Hiinakas. Hea, et Cabernet tagant selga ei tulnud.
Hiinakas rebis spinnipoomi rautise masti küljest lahti. Õnneks küll ülemised 10 cm-i mida me niikuinii ei kasutanud. Merel seda igathes korda ei saanud ja nii sõitsimegi võistluse ilma spinnakerita lõpuni. Sai vähemalt starte harjutada ja krüssata. Kõige lisaks jäid purjeküljest lahti tulnud brassid ka kiilu taha kinni. Need saime siiski kahe sõidu vahel kätte.
Ütleme nii, et Volmeri Esimese reeglist ei õnnestundu täna absolutselt kinni pidada. Kõige krooniks võtsime grooti umbes veerand tundi (vähemalt nii pikk allavõtmise aeg tundus) alla.
Tiit vaatas seda tsirkust mõnda aega pealt ja läks pakkis siis purje ära. Groodi allavõtmie on meie jaoks selgelt kõige keerulisem manööver. Ilmselt tuleb lähipävadel teha groodi langetamise treening. Tõstame purje üles ja älle alla kuni selgeks saab.
Kokkuvõtteks ei jää muud kui tõdeda, et eilne kiirusetrenn purjetamisele küll grammigi kiirust juurde ei andnud. Eks ikka iga kingsepp peab oma liistude juurde jääma.
Aga ei häda – mis sitasti see uuesti. Homme rockime täiega!