Hooaja viimasest võistlusest palus Kapten mul, Aivaril kirjutada, lihtsalt üliemotsinaalses seisundis tuleb ikka Kaptenit toetada.
Kogunesime kai peale rõõmsas meeleolus, ilm lubas küll korralikku tuult ,aga ega üle 10 m/s polnud. Kõik märgid näitasid ,et hooaja lõpuvõistlus ajakiri PAAT auhindadele on meie päev ! võtame selle võidu ära ! Muuli vahelt lahkudes saime kindlust ,et osalejaid jahte on vähe ja põhikonkurendidki puudu. Sättisime end stardijoonele, kõik näis sujuvat. Vallavanem luges stardikella piinliku täpsusega, viimastel minutitel kogunesime koos teiste jahtidega kohtunike laeva juurde 30…25…20…. ja kahjuks läks nii ,et 5 sekundit enne starti olime liinist üle, kas kõik on läbi ?!?!
Edasi toimus kõik sekundite jooksul, poom oleks peaaegu kohtunike laeva riivanud, siis selgus ,et veame hoopis kohtunike laeva ankrut järgi ! saime kuidagi jahi üle kontrolli ,aga kohtunike laeva vööri nurk oli juba meie poole teel, hoidsime kogu meeskonnaga seda tagasi, 10 cm jäi puudu ,et Premiumi kere oleks vigastada saanud ja minu käsi vahele jäänud , uuuh ! see polnud aga veel kõik ! me vedasime neid ikka järgi , lõpuks taipasime ,et nad andsid oma ankru otsa lahti ja pärast lühikest pusserdamist oli meil ka nende ankur pardal !
Langetasime ainuõige otsuse , sõidame raja läbi , mitte küll võisteldes. See õnnestus meil suht hästi , isegi spinniga allatuules 10,7 ( 11 ) ! ka mõnest võistlejast saime mööda 32 min, hiljem startides.
Lõpp hea, kõik hea ! Fotodega juhtus ka see ,et aku sai just tühjaks, seepärast ilmuvad meie pildid KINLDASTI ajakirjas PAAT ( kohtunike laev oli neid asjapulki täis )
Kui lõpetuseks mainis Kapten, et mõni aasta tagasi lõhkus Kööp oma jahiga Pirita muuli otsa, siis tundisme ,et oleme õnnesärgis sündinud !
Kohtume hooaja lõpupeol !
Aivar
Tänud Aivar hea ülevaate eest!
Selline piinlik lugu kahjuks juhtus tõesti. Viga selles, et tegime puhtalt minu lollusest valestardi ja tagasi tulles haakisime ennast kohtunike laeva ankruliini külge.
Mingi hetk tundus, et saime lahti ja kamandasin purjed peale, et uuesti satrtida.
Tagasi vaadates selgus, et kohtunike laev tuli meile slepis järele. Alguses tundus situatsioon päris frusteeruv aga kaldal peale paari õlut hakkas asi nalja tegema. Eriti kui meenus, et kolm neli aastat tagasi suutis üks Eesti purjetamise suurkuju samal võistlusel vastu muuli sõita.
Igatahes oli korraliku õppetund. Tänu Andrusele õnnestus ankur kiilu ümbert kätte saada.
Natuke kõvema tuule ja suuremate lainetega oleks asi võinud väga kriitiliseks muutuda. Ennem kui oma ankru pidama saime olime päris Rannahoone ette triivinud.
Mõni kaabeltau veel ja kiil oleks põhja võtnud. Ja mis sealt edasi võib iga üks ise ettekujutada..