Helly Hanseni külalisena avanes mul fantastiline võimalus jälgida 2008 / 2009 Volvo Ocean Race starti.
Lendasime Alicantesse läbi Oslo 10 oktoobri hommikul. Kohale jõudsime kell pool kaks ja lennujaamas ootas viit eestlast suur buss, mis viis meid hotelli. Hotellis anti kõigil külalistele Ericsson Racing seljakott, mis sisaldas Teami särki ja fliisi.
Tõmbasime puhta pesu selga ja kohe sadamasse. Helly Hansen pakkus meile lõuna samas hotellis kus viibis VOR starti vaatama tulnud hispaania kunn.
Kõhud täis läksime Race Area-sse. Turvakontroll oli sama karm kui lennuväljadel.
Kõigepealt tehti meile ekskursioon eelmise VOR-i Ericssoni laevale. Selle peale kirtsutasime pisut nina kuna sama botskiga olime eelmisel aastal juba purjetanud.
Igatahes oli vana Ericsson korraliku face lifti saanud ja nägi värske värvi all päris viisakas välja.
Uus VO70 on väga vana sarnane. Kõigest 50cm laiem – vana laius oli 5m ja kaal ka sama – 14 tonni. Olulisem vahe on kiilus. Kui vana kiil kaalus 6 tonni siis uus erinevatel andmetel 7-8 tonni.
Teadupärast on tegemist canting kiiluga mida roolimees joystickiga juhib. Kiilu küljele viimine võrdub sama kui 40-50 mehega poordil. Võimas!
Muudetud on ka kiilu liikumise kiirust. Kui vanal mallil võttis kiilu ühest asendist teise äärmusse viimine ca 30 sek siis uuel on see aeg 10sek. Purjetajad väitsid, et see on isegi liiga kiire. Uue paadi kiil kukkub alla ja alles siis hakkab hüdraulika tööle. Vanal liigutas hüdraulika kiilu kogu liikumise ulatuses.
Ei hakka siinkohal pikemalt kirjutama erinevatest tiimidest – huvilised on juba ammu täpsema info leidnud: www.volvooceanrace.org.
Meeskonnad on 10+1 meest. See +1 kutt on media guy. Ta on laevas pilti ja uudiseid edastamas aga purjetamisesse sekkuda ei tohi. Isegi purjeid – mida on võistlustel kaasas 12 tk ei tohi tema tõsta aidata. Ta tohib ainult süüa teha ja pesta. Purjetamisse võib media guy sekkuda ainult merehätta sattudes. Loomulikut ei ole need kuttid mingid tavalised sulejüngrid vaid suurepärased purjetajad.
Ericsson 3 meediakutt on ka ühel liitena oleval pildil näha.
Aga nüüd tagasi programmi juurde. Peale vana laeva väisiamist viidi meid Ericssoni Teami pavillioni.
Teamide Pavillionid on samuti piltidel näha- Ericssonil on kaks pavillioni ja neid veetakse erinevatele etappidele kaasa. Pavillioni transportimiseks on vaja 20 merekonteinerit ja veel 4 konteinerit kommunikatsiooni vahendite jaoks. Neist Ericssonil muidugi puudust ei ole.
Ericssoni paviljonis pakuti taas äärmiselt maitsvaid snäkse. Kohalikudest veinidest rääkimata.
Sellega hakkas esimene päev lõpule jõudma ja oli aeg õhtusöögile siirduda. Jälle piiramatus koguses hispaania köögi keelt alla viivaid ande ning loomulikult ohtralt punast veini, et see kõik korralikult alla loputada.
Kuna olime viimased kuus tundi või rohkem praktiliselt vahet pidamata söönud otsustasime koju jalutada, et pisutki kaloried kulutada.Hotell tundus nurga taga olevat aga teglikkuses kujunes see korralikuks Erna retkeks. Ronisime mööda kiirtee piirdeid, kõndisme raudteel ja randa peksvate lainete all. Imelikk asi selle jalgsi käimisega – distants mille takso läbib 10 minutiga võttis meilt pea poolteist tundi. Kohale jõudsime kuskil kolme paiku.
Järgmisel hommikul koitis Suur Päev.
Tuul oli veelgi tugevnenud ja pagitas üle 30 sõlme. Start oli kell 14.00. Läbisime jälle turvakontrolli ja saime viimaseid ettevalmistusi tunnistada.
Kuskil kela 12.00 paiku hakkasid paadid välja minema. Välja mindi eelmise nädaslavahetuse in port race pööratud järjekorras. Team Russia kõige ees, siis Delta Lloyd jne.
VO70-d tiirutasid sadamas pea poolteist tundi. Sell ajal käis kaldal suur show. Tsirkuse paraada, hävitus lennukite trikieskaader, ilutulestik jne. Kui Telefonicad välja läksid lasti lendu paar rekkatäit siniseid ja rohelisi õhupalle.
Meie hõppasime RIB-desse ja läksime ka merele. Reaalselt puhus 20-25 sõlme aga kohe kui muulidest välja saime oli laine 4 meetrine. Kes tormikate luku lahti oli unustanud sai paugust ligumärjaks. Äggge!
Start oli väga ülbe. Green Dragon startis märgi juurest vasakuga. Päris hirmus vaatepilt! Ja milline käik!!! VO70 kiirus on täiesti käsitlematu. Meie RIB-i juht andis korralikult tuld aga nendes lainetes oli jahtidega võimatu sammu pidada. Käiku oli selline 25 sõlme kindlasti.
Kolmveerand tundi pärast starti olid jahid võtnud ülemise märgi, gennakerid ülestõmmanud ja täpiks pannud. Meid viidi rannabaari ja Helly Hansen jätkas võõrustamist.
Käisime jettidega sõitmas, vaatasime estraadi, maotantsijaid ja pole mõtet lisada, et tõstsime klaaikese või paar Riojaga võistlejate terviseks.
Kokkuvõte ühe sõnaga: Fantastiline.
Tagasiteel kohtusin Barcelona lennuväljal 3 Step IT Aivari ja ta perega, kes tulid Hispaaniast puhkuselt. Aivar oli ka Volvo starti vaatamas käinud nii, et lennukis teemast puudust ei tulnud.